Juhan Smuul ja autod

Juhanil oli neli autot: kaks Pobedat ja kaks Volgat. Tänapäeval pole selles midagi erilist, aga Juhani ajal  oli autoomanikke üksikuid ja reeglina pärandati auto isalt pojale.
Debora Vaarandi mälestustes oli Juhan külainimeste ja sugulaste voorimees.
Iseenesestmõistetavalt viis ta õdesid, kes olid usuinimesed, jumalateenistustele. Sumari Hilja meenutas et kord, kui Juhan õed  kodustes riietes Kaigule viis, oli õde Ingel kirikurahvale selgitanud, et Juhanil on kodus ikka paremaid riideid ka. Asi oli seda piinlikum, et jumalateenistuse ajaks läks ta  Liivale meierei juurde, kuhu piima toomise pärast kogunes palju inimesi. Nendele oli kirjanik  lahkesti joomapoolist välja teinud. Ise ta seekord ei joonud, vaid  kirjutas üles, mida kuulis kui joogid olid rahva keelepaelad lahti päästnud.
Koolielu Iisa kirjeldab, kuidas Juhani ema oma kollases muhu siilikus auto esiistmele ronis. Tavaliselt oli see jaanipäeva ajal kui Juhan ema surnuaiale viis. Koolielu Iisa Schmuul kirjutas Juhan Smuuli surma puhul teda ülistava  nekroloogi. Iisa oli tänu Juhanile saanud invasõiduki. Juhan öelnud, et võlg on tasa kui Iisa tema õdesid sellega sõidutab.
Juhani auto Väikses väinas
Kõige legendaarsem on lugu liiklusõnnetusest, kus Juhan autoga Väikese väina tammilt alla sõitis. Selle kohta tekkis kohe palju kuulujutte, mis nüüdseks on legendideks saanud.
Sumari Paul mäletab, et Juhan tuli Saaremaalt pulmast ja sõitis tammilt merre. Ise ronis ta autost välja, aga kingad jäid põhja. Siis läinud ta uuesti autosse, et autovõtmeid kätte saada. Võttis autost ka konjakipudeli, istunud tammile ja joonud päikese tõusu vaadates konjakit kui miilits kohale jõudis. Miilitsa küsimuse peale, miks ta tammist alla sõitis, öelnud Juhan oma kuulsa repliigi, et see pidi tema asi olema, kus ta oma autot peseb. Seejärel oli Juhan hakanud koju tulema, aga paljajalu oli see kole vaevaline.  Nautses Tiri talust saanud endale pätid jalga laenata. Kui  Juhan koju jõudis, oli ta külmast ja läbielatust üsna läbi olnud. Debora oli talle muidugi põhjendatud etteheiteid teinud. Juhan oli seepeale vastanud, et ei tea, mis tunne Deboral endal oleks kui teda raudtünnis tammi pealt alla veeretataks.
Kui Juhan kodus voodis olnud, siis tulnud ka miilitsad talle järele. Ühe variandi kohaselt oli neid terve toatäis ja Juhan oli neile öelnud: „Jätke mind rahule, Debora käest juba sain võtta.“ Ja Stalini preemia laureaat jäetigi rahule.
Kalju Teeveti jutu kohaselt olevat Orissaare mehed, kes sel ajal tammi ääres kala püüdnud, Juhanile kojusõiduks jalgratta laenanud. Kui Orissaare miilits Maas ta kodust elusana leidis, hakanud ta rõõmust nutma, sest oli kartnud, et Juhan on uppunud ja nende „itaalia öö“ jääb pidamata. Debora Vaarandi räägib nimelt Itaalia reisimälestustes, kuidas miilits oli neid kohates alati õhanud: „Võtame õlled ja viinad kaasa ja põrutame teie poole Muhusse, teeme ühe itaalia öö.“
Muhu kaluri kunagine esimees Volbert Tamm meenutas 1977.aastal, et ta sai Juhaniga kolhoosi töökoja juures kokku ja öelnud, et see tammist allasõit oli „ ikka sant asi või nii.“ Aga Juhan vastanud seepeale: „Polnd seal santi midagi, ainult „Belamorid“ said märjaks.“
Pallas Rafael ehk Tüi Ruudi rääkis seevastu 1978.aastal, et Juhan sai kellegi autoga Piiri poodi ammu enne, kui miilits sündmuskohale jõudis. Poes oli ta poemehelt Arvedilt kaks pudelit viina küsinud ja külma üle kaevanud.
Suuremõisa ja Igaküla juurtega Lembit Liik mäletas, et auto tõmbasid välja Seanina mehed, kes Kõrkvere vahet käisid. Auto oli vist ikka ümber läinud, sest Lembit Liik rääkis, et “lükkasid auto õigeks“ aga tee peale ei saanud. Sel ajal oli jõudnud kohale ka miilits ja küsis, mis juhtus. Juhan öelnud: „Ikka juhtub. Ise ma sõitsin, ise tulen välja ka“. Mehed läksid kraanat otsima. Puunoolega kraana tõstis auto tee peale ja viis slepis Orissaarde. Autol polnud suurt häda midagi, pisut mõlkis ainult.
Koguva Andruse Volli mälestustes on lugu, kuidas Välja Joosep, Jürna Joosep ja Volli ise koos Juhaniga viimase uue Pobedaga Nõmmkülla minema hakkasid. Viirakülas põrutas Juhan kurvis läbi kiviaia ja sirelipõõsa vastu maja (ilmselt Hansu) seina, aga Pobedal ei olnud häda midagi ja kui auto sealt kätte saadi, tahtis Juhan Orissaarde sõita. Orissaares käidi poes ja jätkati sõitu Juhani õe pere juurde Orinõmme. Kohale siiski ei jõutud, sest teine kord sõitis Juhan kivi otsa ja see sai saatuslikuks. Seepeale lükati auto teekõrvale ja mindi Orissaarde, kust helistati Koguvast Saadu Mihkel paadiga järele. Orissaare rajooni parteijuht oli tol ajal Jüri Suurhans, kellega Juhan hästi läbi sai ja Suurhans lasi ka Juhani auto ära parandada.
Juhani autojuhid
Pärast sõda oli auto nii haruldane asi, et nõukogude riigil ei olnud vaja muretseda oma alamate autosõiduoskuste pärast. Autodega sõitsid need, kes olid ameti poolest autojuhid ja nende puhul muidugi oli nii väljaõpe kui ka eksam ette nähtud. Aga tee peal ei kontrollinud kihutajaid keegi.
Juhanil endal  juhilube ei olnudki, aga teisi õpetada oskas ta küll. Ühes oma kirjas õpetab Juhan koduseid, kuidas Muhus autoga sõita tuleb:
 „…autojuhiks õppimine Muhu teede peal pole kuigi keeruline. Kui Koguvast Muhu poole minna, tuleb rooli metsaväraval vasakule keerata, kui koju tulla – siis paremale“. Meenutame, et Koguvasse viis tee läbi Rootsivere ja Vahtna. „Kui Vainule minna, siis tuleb sõita üle tee ja peab tagasi vaatama, et keegi väga ligidalt lähedale ei tule ja et Orissaare poolt ka tee puhas on. Kui hobu ees läheb, tuleb signaali anda, heinakoorma puhul aga pikemalt. Jalakäijatest võib mööda sõita ja jalgrattameestest ka  – muidu on natuke naljakas./…/“. Linnuse Vainu oli koht, kus Juhani õed sageli palvetundides käisid.
 Juhanil autosõiduoskused ei olnud väga head, nagu eelpool toodud näidetest nähtub ja võimaluse korral kasutas ta autojuhti. Nendest, kes rooli taha olid valmis istuma, puudust ei olnud. Koguva Koolielus kasvanud Jakob Metsniit oli suviti sageli Juhani autojuht. Juhanit sõidutasid ka Jürna Jaano, Sumari Paul ja õepoeg Ants Teevet. Juhanil kui Kirjanike Liidu esimehel ja Ülemnõukogu saadikul oli võimalus kasutada nii ametiautot kui ka autojuhti. 1968.aastal teatabki ta ühes kirjas, et Muhusse tulek sõltub sellest, kuidas autojuhil aega on. Kui Andruse Volli ja Juhani onutütar Nuka Janne Tallinnas käisid, siis sõidutas Juhani autojuht neid sinna ja tagasi.  Mõni autojuht aga oli niimoodi kihutanud, nii et Sumari Laine tulnud auto pealt maha ja eelistanud jalgsi koju tulla.
Veel Juhani autodest
Juhan Smuuli esimene auto oli pruun pealt lahti käiv Pobeda, mida ta Väikeses väinas „pesemas“ käis.
Teine oli tumehall Pobeda, mille said endale Debora vennalapsed kui Juhan endale Volga GAZ- 21 ostis. GAZ- 21  oli sinist värvi ja selle ta müüs Koguva Jürna Jaanole. Pärast Jaano surma sõitis sellega Jaano vend Endel ja müüs auto lõpuks ära.
Viimane auto oli kreemikas Volga GAZ – 21, mida Juhan käinud koos õepoeg Antsuga sületäie sularaha eest ostmas. Sellega sai Juhan sõita umbes 3 – 4 aastat. Kui Juhani viimane naine Ellen Noot sellega sõitnud, siis  saanud mootor viga. Pärast Juhani surma päris auto õde Liisi ja pärast Liisi surma tema õepoeg Ants.  Ants müüs selle hiljem mandrimeestele. Seda autot müüdi väidetavalt veel  2013. – 2014. aastal. Muuseumis sellest autost kahjuks fotosid ei ole.
Suur osa Juhani ja tema autodega seotud mälestusi on kogunud Alviine Schmuul ja Martin Kivisoo
Muhu Muuseum tänab Koguva inimesi: Endel Noort, Laine, Paul ja Hilja Tüüri  ja Heljo Noort; Juhan Smuuli õepoega Kalju Teevetit, kirjanik Enda Naabrit ja kõiki teisi, kes on jaganud oma teadmisi ja mälestusi Muhu Muuseumiga.

Juhan Smuuli esimene auto oli presentkatusega pruuni värvi Pobeda. Auto on pargitud Tooma õue uue aida ette. Auto taustal poseerib Juhani poolõde Riste.

Võimalik, et pildil on Juhani Pobeda pärast tammist alla sõitu.

Juhan Smuuli teine auto oli tumehall Pobeda. Autos on Koguva Koolielu Iisa Schmuul.

Sama Pobeda on pargitud Tooma uue aida ette ja Koguva  mehed on kogunenud Toomale Juhanit tervitama.

Juhan Smuuli kolmas auto oli sinine Volga GAZ-21, mis pildil on pargitud Tooma väravasse. Pildil Sumari Paul Tüür, kes oli sageli kirjanikule autojuhiks.
Juhan Smuuli Volga taustal poseerib Juhani poolõe Riste poja Vambola Tuuliku pere.

Esimese Volgaga ette võetud ringsõit Jõgeva kandis koos Voldemar Panso perega.
Juhan Smuuli käsi oli mängus ka Koolielu Iisa Schmuulile auto muretsemise juures. Iisa oli ise samme astunud, et ta saaks puudega inimestele mõeldud liiklusvahendi. Juhan kirjutab 2. detsembril 1964 kodustele: „See tuleb kindlasti ära osta. Kui vaja-saan seda kiirendada.“ Seejärel arutleb ta, kuidas auto talvel Muhusse saada ja kus teda hoida. Autogaraažiks sobiks kirjaniku arvates kõige paremini Kopli rehalne. Auto eest maksmise kohta ütleb ta, et tal on selle jaoks juba raha kõrvale pandud.

Esimene Koguva elaniku poolt ostetud sõiduauto Moskvitš 408, mille väljalaske aasta oli 1968. Auto kuulus Sumari Endel Tüürile. Tegemist oli ekspordiks mõeldud partiist pärit masinaga, mille Sumari mehed Juhani vahendusel osta said.

Moskvitš 408 toodeti Moskva autotehases aastatel 1964-1975. 1967 lisandus mudel Moskvitš 412. Need mudelid olid sama kerega, kuid erineva mootori võimsusega.