Juhan Smuul Koguva rahva ja lähedaste mälestuses.

Muhu Muuseumi juhatajate Martin Kivisoo ja Alviine Schmuuli poolt kogutud mälestuste põhjal

Eda Maripuu

Kui Juhan Smuul 18.veebruaril 90 aastat tagasi sündis, oli hommikul vaikne ilm, pärast lõunat hakkas tuult tegema. „Õhta oli vali keskomingu tuul ja tuiskas“. Külmakraade oli hommikul 5 ja päeval 3, nagu Raegma Mardi Mihkel oma päevikus kirjutas. Kui õed koolist tulid, tuli Küla–Mann neile vastu ja ütles, et nad on väikese venna saanud.

Me kõik oleme siia ilma tulnud tänu asjaolude õnnelikule kokkusattumisele. Juhan Smuuli puhul on neid kokkusattumisi silmatorkavalt palju. Naiste suremus oli vanasti päris suur. Koorem, mis kanda tuli, oli raske ja nii ei olnud see vist väga suur juhus, et Juhani isa esimene naine noorelt suri ja jättis maha suure lastekarja. Ilma naiseta ei tulnud tol ajal majapidamisest midagi välja.

See, et Juhani ema Ruudu Tuulik (1882-1969) Koguvasse suiliseks tuli, oli suurem juhus. Koguva on Muhu mõistes päris ilmatagune kant. Loogilisem oleks olnud mandrile minek. Leskmehega abiellumine oli muhu neiu jaoks vanatüdruku seisusest ainult pisut parem variant. Sotsiaalne staatus küll paranes, aga edasine elu midagi head ei tõotanud. Ruudu olevatki Jüri kosjad algul tagasi lükanud, aga Randmets Vassili vend olevat teda veennud, et perenaise põli on ikka parem kui teenija oma.

Ruudu kartused osutusid tõeks, sest lapsed ja teisedki kodakondsed ei olnud Ruudu tulekust sugugi vaimustunud. Juhani venna Mihkli tütar meenutab, et tema isal oli vanaisa (Juhani isa) vastu elu lõpuni okas hinges, et ta kodust ära pidi minema. Mihkel läinud isegi isa matustele, kuigi tunnistas, et Pullapääl, kuhu ta Vabadussõjas osalemise eest talu sai, oli tal ja lastel parem põli. 1953. aastal suri Vabadusristi kavaler Mihkel Smuul nõukogude võimu poolt represseerituna. Ei aidanud teda ei kuulsa luuletajaga suguluses olemine, ega seegi, et ta poeg langes Punaarmee võitlejana Kuramaal. Juhan oli siis juba kuulus luuletaja, aga pole põhjust arvata, et ta oma venna jaoks midagi teha oleks saanud. Ajad olid tol ajal väga koledad. Kui praegu lugeda tolleaegsete koosolekute protokolle, jääb mulje, et tegemist oleks nagu kollektiivse hullumeelsusega. Kuna inimkond paistab silma kalduvusega ikka ja jälle samu vigu teha, on karta, et kui kaugemas, aga miks ka mitte lähemas tulevikus meid samalaadsesse olukorda pannakse, siis teeme kõik ikka samamoodi. Eriti suur mure on mul nende pärast, kes praegu ägedalt toonaseid valikuid hukka mõistavad ja ennast kõige õigemateks eestlasteks peavad.

Juhani isa mäletavad külaelanikud nii paremast kui halvemast küljest. Jüri oli koguduse eestseisja ja ettevõtliku meelega: hakkas esimesena meiereisse piima viima, metsa istutama, tegi uudismaad. Samas ei olnud majapidamine just parimas korras ja leibagi ei pruukinud suurele perele jätkuda.

Juhan sündis oma ema viienda lapsena. Arvestades isa vanust ja seda, et ema ei olnud abielludes samuti plikake, on see päris suur ime, et Juhan ikka sündis. Kui Ruudul elu jooksul oligi raskusi, siis said need Juhani näol kõik kuhjaga tasutud. Millisele emale ei meeldiks oma ainukesest pojast rääkida ja vähe on emasid, kes said seda nii palju ja nii suurele hulgale hardunud kuulajatele teha kui Juhani ema. Mida võiks veel üks ema rohkem tahta kui seda, et iga tema sõna kuulatakse ülima tähelepanu ja tänulikkusega.

Kui Ruudu kanged vennad ei oleks peale surunud sellist abielulepingut, millega esimese naise Ingli vanim poeg talust ilma jäeti, oleks ka kõik teisiti võinud minna. Juhan oleks saanud ehk teoks teha oma unistused merele minna või/ja kooliharidust saada ja siis poleks meil kindlasti seda kirjanik Smuuli, kes meil praegu on.

Isegi tulevase kirjaniku nimi oleks võinud teine olla. Juhani väitel tahtis isa talle Benjamin nimeks panna. Nime Johannes ütles isa alles ristimise ajal, mis leidis aset Tooma talu pisikeses ahjutaguses kambris.

Päelda Jüri Kadri rääkis Martin Kivisoole järgmise loo. Juhan küsinud isa käest: Kumb on paksem, kas pime või suits? Juhan arvas, et suits on paksem ja isa kinnitas, et on küll, sest läheb silma, aga pime silma ei lähe. See kild sattus kätte just sel ajal, kui televiisorist näidati, kuidas Islandi vulkaan oli Euroopa lennuvõimetuks ja lähiümbruse paksult pimedaks teinud. Tuli tõdeda, et Tooma Jukul oli õigus.

Saadu Mihkel mäletas, et Juhani ema ja isa olid kanged lauluinimesed. Juhani poolvend Mihkel olevat laulmist lausa Koguva koolis õpetanud. Juhani lauluand oli kasinam, kuigi ta oskas kõiki luteri koraale peast ja jorutas neid ükskord isegi jõulude ajal Itaalias, kus ta oli nõukogude kirjanike turismigrupi ideoloogiliselt karastatud ja läbiproovitud juhiks.

Juhani kõige lähedasem lapsepõlvekaaslane oli õe- ja onutütar Janne Tüür (s Tuulik), kes on Juhanist mõned kuud vanem. Juba päris noores eas tuli hakata koduses majapidamises aitama ja  külarahvas rääkis, et kui Juhan ja Janne karjamaalt hobuseid tooma saadeti, ei leidnud lapsed hobuseid üles, sest käisid hobuse kõhu alt läbi. Pärast Jänedal koolis käies haigestumist ei saanud Juhan enam päris terveks. Seetõttu ta teistega koos niitmas ja teisi raskemaid töid tegemas ei käinud, vaid aitas kodus ema või käis koos isaga toimetamas. Juhan armastas hobusega ratsa sõita ja  „korra lendas põesa ka”, nagu Janne ütles. Kuna peres oli rohkesti tüdrukuid, siis tegid need vahel mehepoja meele päris kibedaks. Juhanile ei olevat meeldinud, et teda põriseva r-i pärast narriti. Vanemate õdede vastu ta ei saanud ja  nooremale õele ei tahtnud ta ise liiga teha. Nii jäi üle oma pahameelt päevikule kurta. Kooliajast meenutas Janne, et Juhan oskas esialgu matemaatikat paremini kui lugeda. Janne ise luges juba enne kooli. Üldtuntud on mälestused kooliajast, kuidas Juhan teistele kirjandeid kirjutas ja kooli raamatukogust kõik raamatud läbi oli lugenud. Nädala sees ööbis Juhan kooli juures, aga kesknädalal, kui kodus tanguputru tehti, läks ta jalgsi koju. Õhtuti koolis Punase Risti Seltsi koosolekul käies olnud tal pikal ja pimedal koduteel  julgestuseks nuga peos, nagu Janne meenutab. Juhan oli erinevalt oma poolvennast Mihklist väikest kasvu. Enne Venemaale minekut oli Juhan Jannest peaaegu lühem. Tagasi tulles olid ühepikkused.

Kui Janne 18-aastaselt Nuka Ärniga abiellus, siis käis Juhan teda igal pühapäeval vaatamas. Janne meenutab Juhani head jutuandi ja head pead – kõik jäi kergesti meelde. Kui õde Salme saarlasega abiellus, siis Juhan ei saanud pulma minna, sest oli jääluubi pealt nina katki kukkunud. Õde Linda tegi Juhanile seljakoti, kui ta Punaarmeesse mobiliseeriti ja õde Liisi käis teda Tallinnas enne Leningradi sõitmist laeval vaatamas. Liisile olevat Juhan öelnud, et „Kui ma tagasi tulen, siis oskan vene keelt, aga sina ei oska“. Seejärel olid kodused täielikus teadmatuses kuni 1944.aastani.

Nuka Ärniga kohtus Juhan Leningradis tänaval ja esialgu ei tundnud nad teineteist ära ja läksid teineteisest mööda. Juhanist 9-aastat vanem naabrimees Volli (Vladimer Tarvis 1913-2010), meenutas, et ta sai Juhanist elumärgi tänu luuletusele „Mu noorim õde”, mis ilmus „Sõjasarves“. Volli ise oli sel ajal haavatuna haiglas. Uuesti kohtusid nad 1944. aastal juba Kuivastus ja siis Toomal.

Kui Juhan sõjaväest pääses ja Koguvasse jõudis, läks ta kohe vaatama Saadu Mihklit, ühte oma paljudest ristiisadest. See oli parasjagu veskis jahvatanud ja kui ta „karune“ pea veski luugist üles oli kerkinud, andnud ta kõigepealt teada, et “Matsime Sütiste maha“. Vanatoa Jaan, kes hiljem küüditati, oli Toomal Juhanit kommunistidega mehkeldamises süüdistanud. Juhan väitnud vastu, et „pole pääsu, nüüd tuleb nii elama hakata…“ Koolielu Leena meenutas, et Välja Joosep oli tahtnud Juhanile ikka kangesti teravasti öelda ja Juhan ei pahandanud, vaid „olli kõigega rahul, mis talle öeldi”. Samas lubas ta Välja Astast aastaga kommunisti teha, mis tal siiski vist ei õnnestunud.

Kui Koguva inimestel Tallinnasse asja oli, siis saadi ikka Juhaniga kokku ja jäädi sinna ka öömajale. Enne tähistati muidugi vääriliselt omakandimeestega kohtumist. Vahel olid omaküla mehed ka kirjarahva olengutel, mis Koguva meestele pisut metsikud tundusid. Küllap suurendas võõristusefekti see metamorfoos, mille viisakas riides ja tarka juttu rääkivad literaadid joomise käigus läbi tegid. Volli meenutas, et ükskord saatis Juhan nad autoga Tallinnast Virtsu. Seekord ei olnud küll Juhanit ennast kaasas, vaid Kirjanike Liidu esimehena ja ülemnõukogu saadikuna oli tal auto koos autojuhiga käsutada.

Kui Juhan ise auto ostis, siis sai ta Koguva inimeste küüdimeheks nii lähemale kui ka kaugemale. Janne käiski esimest korda Tallinnas Juhani autoga. Juhan ei olnud esialgu eriti kogenud juht ja Volli oli kaasas, kui Juhan oma Pobedaga kõigepealt kiviaiast läbi vastu maja seina sõitis. Autol polnud viga midagi ja sõideti edasi. Orissaarest võeti viinad seltsi ja sõideti Orinõmmele Juhani õe perele külla. Kohale aga ei jõutud, sest teine kord kivi otsa sõites auto enam terveks ei jäänud.

Selle kuulsa loo kohta, kus ta Väina tammilt alla sõitis, on rahvasuus mitu versiooni. Ühe kohaselt oli ta sealt kohe tulema saanud ja läinud Piiri poodi. Kus ja kellele ta oma kuulsa repliigi ütles, jääb selgusetuks. Inspektor oli ta kodust teki alt kätte saanud. Juhan oli öelnud: „Jätke mind rahule, Deboralt sain juba võtta“. Ja inspektor läinudki minema. Juhan oli aga kolm päeva voodis olnud. Juhan viis õdesid ja teisi külanaisi ka kirikusse ja palvemajja. Viisakamaid riideid ta selleks selga panema ei hakanud ja õed pidid teistele kirikulistele seletama, et tal on ikka paremaid pükse ka kui need, mis nööriga üleval seisid. Juhanile ei meeldinud sugugi, kui õde Linda üritas Janne tütrele Milvile usutõdesid tutvustada. Oli selle peale alati ärritunud…

Juhanist kümmekond aastat noorem Laine mäletab, et Juhan käis tema isaga Jürnal valitsuse teemadel vaidlemas ja oli kange vaidleja olnud. Laine arvates hakkas Juhan rohkem jooma, kui arvas, et tal on vähk. Viimast korda käis kirjanik Koguvas 1970. aasta jõulude eel siga tapmas. Siis olid tal suured valud ja küla pealt käidi rohtu otsimas.

Juhani õe ja onutütar Vaike meenutab, et Juhan tuli koju käima kaheks-kolmeks nädalaks. Ka kodus olles käis tihti linnas asju ajamas.

Koolielu Leena teatel käis Juhan kodus ikka jaanipäeva ajal ja viis ema surnuaeda. Leena tütar Iisa meenutas pilti, mis talle oli mällu sööbinud, kui Juhan oma muhu rahvariides ema auto esiistmele aitas. Kodus tal olla ei lastud, „ telegramm tuli jälle järele“, nagu Leena ütles. Ükskord oli ohanud, et „mitte ei tahaks minna“. Vaike sõnul oli ta muidu jutukas, aga lõpupoole, kui haigeks jäi, ei tahtnud enam rääkida.

Juhan oli sugulastele ka raha andnud ja Volli meenutab, kuidas ükskord Linnanukal sugulasi külastades andnud ta oma saapad seal Linnanuka Jaanile ja saanud ise nõelutud pätid vastu. Jüri Tuuliku sõnade kohaselt oli Juhan lasknud Deboral talle ja vennale uued palitud osta. Tänu nendele uhketele mantlitele olevat õrnema soo tähelepanu vendade vastu sel määral tõusnud, et Ülo leidnud endale abikaasa. Koolielu Iisale muretses Juhan invaliidiauto, mille eest raha ei võtnud, vaid ütles, et Iisa viigu siis ka õdesid poodi ja arsti juurde, kui vaja on. Koguva küla esimene sõiduauto Moskvitš osteti Sumari meeste poolt samuti Juhani abiga. Mehed olid autot ainult poodi vaatama läinud, aga selgus, et võib kohe ära osta. Raha meestel kaasas ei olnud, aga Juhani ja Elleni abiga saadi vajalik summa kokku. Loodetavasti võib eeloleval suvel seda autot muuseumi ekspositsioonis näha.

Debora meenutab, et esialgu käisid nad Juhaniga koos kalal. Andruse Volli rääkis, et ükskord olid nad Deboraga nii palju säinaid saanud, et käisid Nuka juurest käruga ära toomas.

Andruse Volli meenutas samuti Juhani koduskäimisi. Siis oli alati õlut tehtud ja kogu küla meespere läks Toomale. Koolielu Leena ütles selle kohta: „kõik mehed ollid lendus – Juhan oo kodu“. Naised selle üle vist nii väga ei rõõmustanudki. Kodus jäid sel ajal mitmed toimetused naiste teha. Juhan teatavasti kasutas kõik need jutud, mida ta oma Koguva ristiisadelt ja teistelt külameestelt kuulis, oma loomingus ära. Tal olid varga kõrvad, nagu ta ise ütles. See andis Nuka Ärnile põhjust pahandamiseks, et Juhan temaga oma honorare ei jaganud. Ka teised olla seda Juhanile purjus peaga ette heitnud ja Juhan oli pahaseks saanud ja ära läinud sellise aasimise peale.

Juhanit käisid Toomal vaatamas nii tema loomingu austajad kui teised vähem ja rohkem tuttavad kultuuriinimesed. Volli meenutab Merilaasi, Sanga, Tuglast. Üks ise Juhani sõbraks hakanu, kes teda ilmselt pärast pöördelisi sündmusi suurt enam meenutada ei tahtnud, oli Lennart Meri. Kui üks Tšehhi kirjanik, keda julgeolekumees saatis, Toomale oli tulemas, saadeti linnast karm käsk õlut teha. Volli nendib, et „üsna kange õlut juhtus.“ Kui külastajatel eriti vedas, siis leidsid nad kirjaniku kodust. Mõned olid sellest päris ära kohkunud, nagu 1964.aastal Kehra kooli õpetajad. Kui Juhan võõrastest väga tüdinud ei olnud ja külaliste värava ette sõites Tooma otsakambri aknast putku ei pistnud, võidi saada ekskursioonijuhiks Tooma Juhan ise, kelle ekskursioonimarsruut viis läbi Tõnise õue mereranda. Seal kinkis ta kõikidele lahkesti suuri rändrahne, nagu Õilme Torv meenutas. Need kingitused jäid enamasti subjektiivsetel põhjustel oma kohale. Koguva Tõnise kivist päikesekella, ehk muhu keeles päevaposti viis aga Lennart Meri oma koduaeda Nõmmele. Tuli ka ette, et külastajad Toomalt midagi kehakosutuseks kaasa said. Kui mitte muud, siis külma kaevuvett, mida meil praegu paraku vabalt pakkuda ei ole. Sumari Roosi meenutas, et Juhan ise käis neilt Koplile vett viimas ja kaup oli olnud kopikas ämbri pealt. Hiljem oli Juhan arvanud, et kui ta vee ise ära viib, siis on odavam ja lõpuks oligi muidu saanud. Paistab, et rahvakirjanik oskas kasudega kaubelda. Kirjatööga teenitud sissetulekute poolest pole vist Eestis tema kõrvale kedagi panna, kuigi abikaasa Debora sõnade kohaselt pidi tema Juhani võlgu maksma. Purjus peaga tehtud võlgadest jäi küllap mõnigi kirjaniku ootamatu surma tõttu ka maksmata.

Lõpetuseks veel üks huvitav kirjanik Smuuli mälestuse jäädvustamisega seotud fakt. Nimelt anti Juhan Smuuli nimi olematule koolile. ENSV Ministrite Nõukogu määrusega 1971.aastast nimetati Juhan Smuuli nimeliseks Muhu 8-klassiline kool, mida ei eksisteerinud kuni 1976.aastani.

Juhan Smuuli pole meie seas juba 40 aastat. Vahepeal on muutunud riigikord ja kõrvale heidetud ideoloogia, mille teenistuses ta oli. Juhanist räägitakse aga endiselt, sest tema teosed kõnetavad meid endiselt. Veel on elus palju inimesi, kes erinevalt allakirjutanust on teda isiklikult tundnud, oma silmaga näinud ja käega katsunud. Muhu Muuseum on tänulik kui need, kellel on see õnn ja võimalus on olnud, jagaks oma mälestusi ka muuseumiga ja talletaks need seeläbi ka tulevastele põlvedele.